Karusnaharõivaste ajalugu ulatub moevaldkonnast palju kaugemale. See hõlmab ka karusnahakaubanduse ajalugu ja intensiivseid arutelusid loomade õiguste üle. Algselt jahtisid inimesed loomi toiduks ja nende karusnahka kasutati keha katmiseks. Tsivilisatsiooni arenedes pole karusnahk enam eluvajadus, vaid peamiselt luksus. Karusnahast rõivad on järk-järgult muutunud elegantsi, rikkuse, seksikuse ja jõu sümboliks.
Kunagi uskusime, et rõivaid on mõistlik valmistada teiste imetajate karvast. 19. sajandil oli loomakarusnaha kasutamine kaelarihmade ja varrukate kaunistamiseks moesuund. 1875. aastal tegi karusnahakaupmees Raveland esmakordselt ettepaneku karusnahast rõivaste tootmiseks. See on väljakutse, sest karusnahk ei ole tavaline riidekangas. Suured karusnahatükid valmistatakse enamasti väikeste karusnahatükkide ühendamisel värvi ja tekstuuri alusel.
Läänes kasutati karusnahka esialgu ainult rõivavoodrina ja alles 20. sajandil ilmusid rõivad täielikult karusnahast.
Need rindesõdurid saavad sooja saamiseks loota vaid supikausile, komandör kannab aga paksu Siberist imporditud hundinahast kasukat. Lõunaregiooni kliima järgi valmistatud karusnahast riietest ei piisa põhjamaades sooja hoidmiseks.
Loomade karusnaha hankimiseks saabusid jahimehed Siberi ja Kanada kõige kaugematesse piirkondadesse. Kohtades, kus ilmad on aasta ringi külmetavad, pole karusnahast riided luksuskaup, vaid vajadus karmile külmale vastu seista. Inuittide jaoks on jahipidamine vajalik toidu hankimiseks ning karusnahatöötlemine ei võimalda neil mitte ainult sooja riideid kanda, vaid ka teha suurt karusnahakaubandust. Euroopa ja Ameerika Ühendriikide jõukate inimeste jaoks on metsloomade karusnahast valmistatud karusnahast riided kõige luksuslikumad rõivad.
